Oijummel, mul mõistus ei võta veel. Lennujaamast välja astudes kõndisin mööda maad jalgu libistades, sest tahtsin teada, kuidas Itaalia tundub. Korra tegin nagu katsuks kohvri ratast, aga tegelt katsusin maad, et tunda, et kas ma tõesti olen siin. No nii igaks juhuks. Suht ebareaalne, et veel nädal tagasi ei teadnud, et kunagi siia tulen. Ja ma nüüd siin, Milanos, ns.
Jõudsin nüüd ilusti korterisse. Väga normaalne koht on. Väljast paistab veits nagu selline plekist ladu, aga seest on väga normaalne. Baabadi buupi tuli järgi mulle, nimi hästi meelde ei jäänud. Loris.. Laris.. Lsrarasroagjneflkhbed.. midagi sellist. Ta pidi muidugi vist seal veits passima ka. Mul lend hilines, Helsingis oli mingi arvutite crash ja siis tehti rebooti vm ja siis pidime tund aega niisama lennukis istuma. Suht palju olen täna söönud ka, lennuki seda mingit imelikku külma toitu ja siis ühe pitsalõigu siin veel. Väsinud ka. Lähengi kohe magama. Ma homme kirjutan-pildistan lähemalt ka kui aega ja tahtmist. Toakaaslane pidi minuga koos agentuuri minema hommikul, et vähemalt ei pea üksi, sest Baabadi ütles, et agentuur pidi metrooga olema 20 minti korterist. Päris kaugel ikkagi, kui arvestada, et näiteks Madridis oli 5 min jalutuskäigu kaugusel.
Aga ma nüüd räägin asjast. Ma tahtsin rõhutada seda lahedat väikest pead, mis mul seal üleval nurgas on, mitte see must-valge vaid see beežikas.. väike.. pea. Nagu ülilahe väike pea. Väike pea. Niiiiiii lahe väike peaaa. See on siiani mu blogi juures lemmik asi. No täiega lahe pea. Ma loodan, et olete sama ekstaasis sellest peast kui mina. Ja no eks teda kõlbabki niimoodi väikse peana vaadata teda ainult :D aga see-eest ülilahe väike pea.
Ciao-bliao!
No comments:
Post a Comment